Eneseanalüüs II
Selle praktika käigus õnnestus mul palju huvitavaid ülesandeid katsetada. Esiteks viisin läbi nagu oli planeeritud installatsiooni loomise tunni. See oli samuti ka klassiväline üritus. Nägin, et õpilastel oli põnev installatsiooni teha, sest nad tähistasid vastlapäeva ebatraditsioonilisel viisil.
Arvan, et oma individuaalsete pedagoogiliste ülesannete läbiviimine õnnestus mul samuti. Kindlasti ei olnud see väga lihtne, kuna need ülesanded tuginevad teooriale, mille pidin ka õpilastele mingil määral seletama. Kõikide individuaalsete pedagoogiliste ülesannete lahendamine võttis õpilastel rohkem aega kui ma alguses eeldasin. Tegelikult oli päris raske töökulgu ette näha, kuna need ülesanded olid lausa eksperementaalsed. Samas, minu praktika lõpuks olid paljud tööd tulemusteni viidud, ja ausalt öeldes ma sain piisavalt materjali oma magistritöö teoreetilise osa jaoks.
Eneseanalüüsis I kirjutasin sellest, et tahan õpilastele antavaid ülesandeid siduda reaalse eluga, õpilaste enda kogemustega ja emotsioonidega. Arvan, et selles osas ma saavutasin püstitatud eesmärki.
Näiteks tuginesid õpilaste emotsioonidele järgmised ülesanded „ Imelikud tegelased“, Kulešovi efekt“, „Joonistades nähtavaks“. Esimese ülesande puhul panid õpilased proovile oma kompimismeele ning fantaasia, nad kindlasti said unustamatut elamuse Miro loomingust. Teise ülesande eesmärgiks oli visualiseerida inimeste positiivseid ja negatiivseid emotsioone fotosid kaadri moodi kasutades. Ülesanne „Joonistades nähtavaks“ peaaegu täiesti vabastas õpilased igasugustest joonistamise reeglitest ning aitas neil avastada oskust oma intuitsiooni ja emotsioone usaldada. Selles tunnis nad tundsid end vabana ja paljudel terve tunni vältel näol oli naeratus.
Praktikal toetas mind esinemisoskus, püüdlikkus, põhjalikkus ja eneseanalüüsile kalduvus. Õpetaja ja juhendav õppejõud kiitsid samuti mu arutelu juhtimise oskust. Kuna Lilleküla Gümnaasiumis klassid on suured, siis tundsin ma puudust õpilaste vahel võrdselt tähelepanu jaotamise oskusest. Samas arvan, et ülesannete seletamise oskust ja ebakohase käitumisega toimetulemuse oskust peaks kindlasti lihvima.
Mis puutub hoiakutesse, siis näiteks õppimise ajal mõtlesin ma, et ei tahaks olla autoritaarse õpetamisstiiliga õpetaja. Minu juhendav õpetaja oligi autoritaarne. Kuna õpilased olid juba tema rolliga harjunud, siis neil oli kujunenud ka kindel käitumismuster, paljudel juhtumitel nad ei hakanud tööle kui nende peale häält ei tõstetud. Seetõttu pidin ma ka olema autoritaarne, vähemalt ma püüdsin, aga tundsin ennast selles rollis ikkagi ebamugavalt. Jõudsin järeldusele, et praktikas asjad on keerulisemad ja palju sõltub ka välisteguritest, mitte ainult õpetajast endast. Usun, et noore õpetaja jaoks on oluline leida ning välja töötada sobiv juhtimisstiil, mis kahtlemata tuleb kogemusega.
Minu koostöö praktikakooli õpetajatega ja õppejõududega oli hästi toimiv. Igale minu poolt läbiviidud näidistunnile järgnes analüüs koos õpetaja poolt antud konstruktiivse tagasisidega. Lisaks õpetaja varustas mind ja klassi õppetööks vajalike vahenditega ning oli minu ideedele vastuvõtlik ja minu suhtes abistav. Mõned tunnid jäin ma õpilastega täiesti üksinda, siis sain ennast proovile panna ning õppida igasuguseid olukordi lahendada. See kindlasti õpetas iseseisvust. Juhendav õppejõud külastas mu tundi kaks korda. Tema positiivne tagasiside veenis mind, et olen õigel teel.
Praktika ei valmistanud mulle probleeme, kuigi muidugi olid mõned raskused. Nagu juba mainisin olid selles koolis suured klassid. Mõnedes situatsioonides oli päris raske distsipliini hoida ja võrdselt tähelepanu jaotada. Mida suuremad lapsed olid, seda rohkem tundsin, et oleks hea klass näiteks pooleks või rühmadeks jaotada, kuigi kool ei saa endale seda lubada.
Põhipraktika II võimaldas mul areneda nii aineõpetajana kui ka klassijuhina. Kuigi klassijuhataja ülesannete osakaal ei olnud mul väga suur, siiski piisas arusaamiseks, et klassijuhataja töö on suur vastutus. Arvan, et teine praktika on kindlasti toonud mulle julgust ja kindlust juurde. Usun, et tänu praktikale edukaks õpetajaks saamiseks on pandud hea algus.
Arvan, et oma individuaalsete pedagoogiliste ülesannete läbiviimine õnnestus mul samuti. Kindlasti ei olnud see väga lihtne, kuna need ülesanded tuginevad teooriale, mille pidin ka õpilastele mingil määral seletama. Kõikide individuaalsete pedagoogiliste ülesannete lahendamine võttis õpilastel rohkem aega kui ma alguses eeldasin. Tegelikult oli päris raske töökulgu ette näha, kuna need ülesanded olid lausa eksperementaalsed. Samas, minu praktika lõpuks olid paljud tööd tulemusteni viidud, ja ausalt öeldes ma sain piisavalt materjali oma magistritöö teoreetilise osa jaoks.
Eneseanalüüsis I kirjutasin sellest, et tahan õpilastele antavaid ülesandeid siduda reaalse eluga, õpilaste enda kogemustega ja emotsioonidega. Arvan, et selles osas ma saavutasin püstitatud eesmärki.
Näiteks tuginesid õpilaste emotsioonidele järgmised ülesanded „ Imelikud tegelased“, Kulešovi efekt“, „Joonistades nähtavaks“. Esimese ülesande puhul panid õpilased proovile oma kompimismeele ning fantaasia, nad kindlasti said unustamatut elamuse Miro loomingust. Teise ülesande eesmärgiks oli visualiseerida inimeste positiivseid ja negatiivseid emotsioone fotosid kaadri moodi kasutades. Ülesanne „Joonistades nähtavaks“ peaaegu täiesti vabastas õpilased igasugustest joonistamise reeglitest ning aitas neil avastada oskust oma intuitsiooni ja emotsioone usaldada. Selles tunnis nad tundsid end vabana ja paljudel terve tunni vältel näol oli naeratus.
Praktikal toetas mind esinemisoskus, püüdlikkus, põhjalikkus ja eneseanalüüsile kalduvus. Õpetaja ja juhendav õppejõud kiitsid samuti mu arutelu juhtimise oskust. Kuna Lilleküla Gümnaasiumis klassid on suured, siis tundsin ma puudust õpilaste vahel võrdselt tähelepanu jaotamise oskusest. Samas arvan, et ülesannete seletamise oskust ja ebakohase käitumisega toimetulemuse oskust peaks kindlasti lihvima.
Mis puutub hoiakutesse, siis näiteks õppimise ajal mõtlesin ma, et ei tahaks olla autoritaarse õpetamisstiiliga õpetaja. Minu juhendav õpetaja oligi autoritaarne. Kuna õpilased olid juba tema rolliga harjunud, siis neil oli kujunenud ka kindel käitumismuster, paljudel juhtumitel nad ei hakanud tööle kui nende peale häält ei tõstetud. Seetõttu pidin ma ka olema autoritaarne, vähemalt ma püüdsin, aga tundsin ennast selles rollis ikkagi ebamugavalt. Jõudsin järeldusele, et praktikas asjad on keerulisemad ja palju sõltub ka välisteguritest, mitte ainult õpetajast endast. Usun, et noore õpetaja jaoks on oluline leida ning välja töötada sobiv juhtimisstiil, mis kahtlemata tuleb kogemusega.
Minu koostöö praktikakooli õpetajatega ja õppejõududega oli hästi toimiv. Igale minu poolt läbiviidud näidistunnile järgnes analüüs koos õpetaja poolt antud konstruktiivse tagasisidega. Lisaks õpetaja varustas mind ja klassi õppetööks vajalike vahenditega ning oli minu ideedele vastuvõtlik ja minu suhtes abistav. Mõned tunnid jäin ma õpilastega täiesti üksinda, siis sain ennast proovile panna ning õppida igasuguseid olukordi lahendada. See kindlasti õpetas iseseisvust. Juhendav õppejõud külastas mu tundi kaks korda. Tema positiivne tagasiside veenis mind, et olen õigel teel.
Praktika ei valmistanud mulle probleeme, kuigi muidugi olid mõned raskused. Nagu juba mainisin olid selles koolis suured klassid. Mõnedes situatsioonides oli päris raske distsipliini hoida ja võrdselt tähelepanu jaotada. Mida suuremad lapsed olid, seda rohkem tundsin, et oleks hea klass näiteks pooleks või rühmadeks jaotada, kuigi kool ei saa endale seda lubada.
Põhipraktika II võimaldas mul areneda nii aineõpetajana kui ka klassijuhina. Kuigi klassijuhataja ülesannete osakaal ei olnud mul väga suur, siiski piisas arusaamiseks, et klassijuhataja töö on suur vastutus. Arvan, et teine praktika on kindlasti toonud mulle julgust ja kindlust juurde. Usun, et tänu praktikale edukaks õpetajaks saamiseks on pandud hea algus.